Barefoot Gen jutustab Hiroshima pommitamisest noore poisi Gen ja tema perekonna vaatenurgast. Kuid raamatu teemad (füüsiline ja psühholoogiline kahju, mida tavalised inimesed sõja tegelikkuses kannatavad) kõlavad tänapäeval jahutavalt. Gen ja tema perekond on pikka aega hädas olnud palju toitu, raha ja ravimeid kasutamata, kuid raskustest hoolimata püüavad nad säilitada tavalise elu väljanägemise. Täiskasvanud on kurnatud ja peaaegu meeleheitel; lapsed võtavad õhurünnakuid ja nälga enam-vähem rahulikult. Hiroshima üleelanud Nakazawa kujutab tõhusalt selles keskkonnas elamise koormust ja näitab, kuidas rasketes oludes optimistlikuks jäämise püüdlused avalduvad mõnikord maniakaalse, irratsionaalse huumorina. Lugu pakub teatud optimismi: tegelased teevad naabrite ja lähedaste nimel eneseohverdusi (nt kui Geni rase ema jääb alatoitumusest haigeks, poseerib ta koos vennaga vaeslapsena ja esineb tänavatel, visates raha üle oma kodu seinu, et nad vahele ei jääks). Selle tegemishoia all on vanemate sügav süütunne ja abitusetunne. Kui lapsed toidujäägi üle ekstaatiliselt ragistavad, lahustuvad vanemad häbenedes ja leinas. Kunst on teravalt joonistatud ja väljendusrikas ning narratiivil on nii loomulik rütm, seda on lihtne pereellu tõmmata, pannes kataklüsmi lugejate jaoks teadma, et nad neid veel ootavad, seda reaalsem, intiimsem ja raskem võtta. Vaatamata ahistavale loomusele on see töö hindamatu õppetundide jaoks, mida see pakub ajaloos, inimkonnas ja kaastundes.
